Tehnoloogia eetilisus/ebaeetilisus

Kas IT-tehnoloogia saab olla iseenesest (a priori) eetiline või ebaeetiline?

Küsimus, kas tehnoloogia saab olla oma olemuselt eetiline või ebaeetiline, on vaieldav. Paljude arvates on tehnoloogia olemuselt neutraalne tööriist, mille eetiline kvaliteet sõltub inimese kavatsusest ja kasutuskontekstist. Siiski leidub ka tehnoloogiaid, mille disain ja peamine otstarve viitavad juba eos selgele eetilisele või ebaeetilisele suunale.

Allpool tooks välja kolm kategooriat: neutraalsed, eetilised ja ebaeetilised IT-tehnoloogiad – koos näite ja selgitusega

1. Neutraalne tehnoloogia: 

Krüptograafia

Krüptograafia on klassikaline näide tehnoloogiast, mille olemus on neutraalne, kuid mille mõju sõltub täielikult selle kasutusviisist.

• Positiivne kasutus:

  Krüptograafia tagab andmete turvalisuse, kaitseb isikuandmeid ja võimaldab eraelu puutumatust. Näiteks HTTPS-protokoll ja krüpteeritud andmevahetus on tänapäeva digitaalse ühiskonna alustalad.

• Negatiivne kasutus:

  Krüpteerimist saab kasutada ka ebaseaduslikuks tegevuseks – näiteks varjamaks küberrünnakuid, lapsi puudutavat kuritegelikku sisu või kriminaalset suhtlust.

2. Ebaeetiline tehnoloogia: 

Massilised näotuvastussüsteemid

Mõned tehnoloogiad on disainitud viisil, mis seab ohtu inimõigused, eriti kui neid kasutatakse ilma läbipaistvuse ja juriidilise kontrollita.

Massilised näotuvastussüsteemid, mida kasutatakse näiteks avalikes ruumides inimeste jälgimiseks, võivad õigustada end turvalisuse ja kuritegevuse ennetamise kaudu. Kuid ilma selge reguleerimise ja nõusolekuta muudavad need süsteemid inimesed pidevalt jälgitavateks objektideks, mis rikub privaatsuse põhimõtteid.

Näiteid leidub nii autoritaarsetes riikides nagu Hiina kui ka demokraatlikes riikides, kus tehnoloogiat kasutatakse massiüritustel protestijate tuvastamiseks.

3. Eetiline tehnoloogia: 

Anonüümsust ja privaatsust kaitsvad tööriistad (Tor, Signal)

Mõned tehnoloogiad on loodud selge eesmärgiga kaitsta inimõigusi ja edendada demokraatlikke väärtusi.

• Tor-võrk võimaldab anonüümset internetikasutust, mis on eluliselt tähtis repressiivsetes riikides, kus vaba sõna ja ligipääs infole on piiratud.

• Signal on krüpteeritud sõnumirakendus, mida kasutavad ajakirjanikud, inimõiguste aktivistid ja vilepuhujad (whistleblowers), et tagada turvaline suhtlus ja allikate anonüümsus.

Need tööriistad ei ole eetilised ainult potentsiaalselt, vaid ka disainilt – need on loodud inimeste kaitsmiseks võimalike kuritarvituste eest.

Kokkuvõte

IT-tehnoloogia eetilisus ei sõltu ainult selle tehnilisest olemusest, vaid inimese eesmärkidest ja ühiskondlikust kontekstist. Enamik tehnoloogiaid – nagu krüptograafia – on neutraalsed, kuid leidub ka neid, mis on disainilt suunatud kas vabaduse kaitsmisele või kontrolli kehtestamisele. 

Kuigi tehnoloogia ei ole moraaliga otseselt seotud, võivad selle loojad ja rakendajad anda sellele suuna, mis muudab tehnoloogia olemuslikult eetiliseks või ebaeetiliseks.

Allikad:

1. Surveillance self-defence. EFF. https://ssd.eff.org/

2. Tor. https://www.torproject.org/

3. Massjälgimise plaanid EU-s. https://www.euronews.com/2023/04/14/retrospective-facial-recognition-surveillance-conceals-human-rights-abuses-in-plain-sight

4. Iisraeli jälgimisvõrk Gazas. https://www.theguardian.com/technology/2024/apr/19/idf-facial-recognition-surveillance-palestinians

QR koodid kui turvarisk

QR-koodid: uus oht digimaailmas

QR-koodidest on viimastel aastatel saanud igapäevane nähtus – neid kohtab kohvikutes, bussipeatustes, kontserdil ja isegi arve peal. Need väikesed mustvalged ruudustikud lubavad kiiret ligipääsu menüüdele, makselahendustele või infolehtedele. Kuid just nende nähtamatu ja mugav olemus teebki nad ohtlikuks.

Viimasel ajal on sagenenud juhtumid, kus kurjategijad kasutavad QR-koode ära pahatahtlikul viisil. See ründeviis, mida rahvusvahelises turvamaailmas tuntakse nimega quishing (QR phishing), tähendab seda, et näiliselt usaldusväärne QR-kood viib inimese võltsitud veebilehele. Leht võib meenutada näiteks Microsofti või Google’i sisselogimisvaadet või suunata "autentimiseks" sinna, ent tegelikult varastab see sisestatud andmed või suunab kasutaja pahavaraga nakatatud sisule.

Raskelt tuvastatavaks teeb selle asjaolu, et QR-kood ei näita oma sisu enne, kui see on juba skaneeritud. Inimene ei näe silmaga, kuhu link viib, ja just seetõttu on neid lihtne usaldada. Paljud QR-koodid trükitakse füüsilistele pindadele ja neid on lihtne asendada – näiteks kleepida kohviku ametliku koodi asemele uus, mis viib hoopis pahatahtlikule saidile.

Probleemi ei saa aga lahendada ainult tehnilise tarkusega. Siin tuleb appi Kevin Mitnicki poolt tuntuks saanud turvapõhimõte, mille järgi tõhus kaitse koosneb kolmest osast: tehnoloogia, koolitus ja reeglid. QR-koodide turvalisuse puhul tähendab see näiteks nutikaid skannimisrakendusi, mis kuvavad enne avamist täieliku lingi; inimeste teadlikkuse tõstmist QR-koodidega seotud ohtudest; ning selgete põhimõtete kehtestamist, kust ja kellelt pärinevaid koode usaldada.

Ühiskond vajab sel teemal rohkem haridust. Väga paljud ei mõtle QR-koodide skaneerimisele samamoodi nagu nad mõtleksid näiteks kahtlasele e-kirjale. Tegelikult on tegu täpselt samaväärse ohuga, sest mõlemad võivad viia andmevarguseni või seadme nakatumiseni pahavaraga.

QR-koodid ise ei ole ohtlikud – oht peitub selles, kui nad muutuvad läbipaistmatuks aknaks tundmatule sisule. Et see aken ei avaneks kunagi valesse kohta, vajame paremat infot, paremaid tööriistu ja natuke rohkem skeptilist meelt - ära skänni kõike, mida sa näed.

Skänni seda ja võidad 10 tugrikut.

Allikad:

1. https://www.ibm.com/think/insights/quishing-growing-threat-hiding-plain-sight

2. https://www.zdnet.com/article/quishing-is-the-new-phishing-why-you-need-to-think-before-you-scan-that-qr-code/

IT ja tugitehnoloogiad

IT-tugitehnoloogiad: töövahend või abivahend?

Digitaalses ühiskonnas on ligipääs infotehnoloogiale eluliselt tähtis. Paljudele erivajadustega inimestele pole tugitehnoloogia – nagu ekraanilugejad, silmadega juhitavad hiired või kõnetuvastus – lihtsalt mugavus, vaid ainus viis õppida, töötada ja suhelda. Suur küsimärk aga on, kuidas me sellesse riiklikul tasandil suhtume.

Kas need on lihtsalt IT-seadmed, mida igaüks ise ostab, või pigem sotsiaalsed abivahendid, mille kättesaadavust peaks riik tagama, nagu tagatakse nt proteeside, ratastooli või kuuldeaparaadi puhul?

Eestis jäävad IT-tugilahendused praegu üsnagi halli tsooni. Osa kuulub abivahendite loetellu, osa võib saada Töötukassa kaudu, aga paljud vajaliku tark- või riistvara lahendused ei mahu ühegi toetusskeemi alla – kas liiga uued, keerulised või lihtsalt süsteemis määratlemata. Ise ostmiseks on aga paljud lahendused liiga kallid.

Teistes riikides – näiteks Rootsis, Ühendkuningriigis ja Austraalias – on riiklikud süsteemid paindlikumad ja tunnustavad tugitehnoloogia rolli iseseisvuse ja võrdsuse tagamisel. Seal pakuvad tuge omavalitsused, tervishoiusüsteem või spetsiaalsed fondid, ning toetuse hulka kuuluvad ka koolitused ja hooldus.

Eesti on kahjuks selles osas sabassörkija, kui vaadata nii seda kui ka mitmeid tervisega seotud teemasid, kasvõi ka hiljuti tõstatunud eutanaasia lubatavuse arutelu. Eeldatakse, et inimesed on terved ja elavad kaua, aga keegi ei taha teada nendest, kelle tervis ei ole ideaalne või kelle elu ongi üks lõputu piin. Riiklikul tasandil on seega väga palju reguleerimist vajavaid otsuseid teha.

Eestis oleks vaja:

• selget poliitilist kokkulepet, mis määratleb toetehnoloogiate vastutajad valdkonniti (IT, sotsiaal, haridus - sest tehnoloogiate sihitud kasutus on üsna erinev);

• paindlikku toetussüsteemi või fondi, mille kaudu lahendusi rahastada;

• ajakohast nimekirja tugitehnoloogiatest;

• vajaduspõhist toetusmudelit, mis tagab kättesaadavuse ka kallimatele lahendustele.

Meie digiriik saab olla edukas ainult siis, kui kõik inimesed saavad sellest osa võtta – sõltumata oma erivajadustest.

Allikad:

1. Euroopa Komisjon – Digitaalne ligipääsetavus : https://digital-strategy.ec.europa.eu/en/policies/web-accessibility

2. Rootsi abivahendite süsteem (1177.se) : https://www.1177.se/en/other-languages/other-languages/accessibility-aids/

3. Eesti Sotsiaalkindlustusamet - abivahendid : https://sotsiaalkindlustusamet.ee/abivahendid

Peter Barnes – Capitalism 3.0

Raamaturetsensioon: Peter Barnes – Capitalism 3.0: A Guide to Reclaiming the Commons

Peter Barnes’i Capitalism 3.0 ei ole tüüpiline kriitika kapitalismi vastu. See ei kutsu üles süsteemi kukutama ega asendama sotsialistlike alternatiividega, vaid pigem vaatleb kapitalismi kui tarkvarasüsteemi – versioonide ja uuendustega –, mille praegune variant on lihtsalt liiga bugine. Tema sõnum on: jätkusuutliku tuleviku nimel ei pea me kapitalismi maha jätma, vaid tuleks välja töötada selle kolmas, uuem versioon.

Barnesi hinnangul on kapitalism 1.0 (klassikaline kapitalism) ja 2.0 (korporatiivne kapitalism) toonud küll kaasa enneolematu materiaalse arengu, kuid nad on eiranud midagi väga fundamentaalset – ühishüvesid (commons). Need on ressursid ja süsteemid, mida me kõik jagame, aga mida keegi eraldi pole loonud: loodus, atmosfäär, loodusvarad, vaba teadmine, kultuur, isegi ökosüsteemid. Neid käsitletakse kapitalismis tihti kui “tasuta sisendit”, mida saab piiramatult ära kasutada. Tulemuseks on üleekspluateerimine, ebavõrdsus ja ökoloogilised kriisid.

Barnes pakub välja uuendusliku lahenduse: luua sõltumatud ühishüvede usaldusfondid (trusts), mis haldavad neid varasid ühiskonna nimel pikaajalise kasu eesmärgil. Need fondid ei alluks otseselt ei valitsusele ega turuloogikale – nad oleksid justkui kolmas jõud majanduses. Tema jaoks seisneb tulevik mitte ainult valitsuse ja turgude vahel tasakaalu leidmises, vaid ka commons’i – jagatud varade – taaselustamises ja institutsionaliseerimises.

Üks raamatu häid jooni on selle struktuurne ja tehniline lähenemine. Barnes esitab majanduse uuendamise ideed tarkvarametafooride kaudu: nagu arvutisüsteemi, saab ka kapitalismi täiustada ja ümber kirjutada. Capitalism 3.0 ei ole utoopiline unistus, vaid realistlik, kuigi ambitsioonikas plaan – selline, mis oskab rääkida nii rohelise maailmavaate kui ka majandusteadlaste keelt.

Raamat mõjub eriti kõnekalt praeguses digitaalses ajastus. Kui mõelda andmete, algoritmide ja platvormide peale kui uut tüüpi ühishüvedele, siis muutub Barnesi käsitlus veelgi aktuaalsemaks. Kes haldab meie digitaalset ruumi ja kasu, mida sellest toodetakse? Kui loodusliku ühise vara haldamine on probleem, siis sama dilemma laieneb üha rohkem ka virtuaalmaailma.

Kokkuvõttes pakub Capitalism 3.0 inspireerivat vaadet tulevikule, kus majandus ei tööta mitte ainult era- või riiklike huvide järgi, vaid ka jagatud väärtuste ja varade säilitamise huvides.

Analoogiana, raamat sarnaneb natuke süsteemiadministraatori memole: me ei pea kõike alustama nullist, aga me peame uuendused paigaldama, enne kui süsteem kokku jookseb.

Allikas:

1. https://www.boell.de/sites/default/files/capitalism_3.0_peter_barnes.pdf

Kas AI rikastab loovust?

Kas AI rikastab loovust... Või võtab selle meilt ära?

Viimaste aastate ja kuude jooksul on tehisintellekt (AI) jõudnud väga kiiresti valdkondadesse, kus varem valitsesid ainult inimesed – näiteks kunsti, muusika ja kirjanduse maailma. Kui AI suudab hetkega luua maali, kirjutada luuletuse või komponeerida muusikapala, siis tekib õigustatud küsimus: kas loovus kaotab oma tähenduse, kui seda saab automatiseerida?

Kui räägime loovusest, siis enamasti mõtleme inimlikku kogemust – mõtteid, tundeid, inspiratsiooni, katsetusi ja ebaõnnestumisi, mis lõpuks viivad millegi omanäolise sünnini. AI-l neid kogemusi ei ole. Ta ei tunne rõõmu ega kahtlust, ei otsi mõtet elule ega inspireeru lapsepõlvemälestustest. Kogu tema “loovus” põhineb suurtes andmemassiivides peituvate mustrite äratundmisel ja jäljendamisel. Ta ei tunne tundeid, aga ta oskab jäljendada neid andmete põhjal...

Samas ei saa eitada, et AI pakub kõigile loovinimestele uusi tööriistu. Fotograafid kasutavad tehisintellekti, et töödelda pilte kiiremini ja täpsemalt – näiteks parandada valgust, eemaldada müra või isegi lisada taevas pilvi. Muusikud saavad AI abil luua taustapalasid, genereerida uusi harmooniaid või avastada helisid, mida nad ise ei oskaks isegi otsida ega ette kujutada. Kirjutajad – olgu ajakirjanikud või ulmekirjanikud – saavad inspiratsiooni AI-lt, kes suudab neile pakkuda ideede prototüüpe, struktuure või isegi valmislõike. AI abil on lihtne üle saada nn "tühja lehe" sündroomist, kus kirjanik ei suuda teha algust oma teosega.

Ma usun ise, et AI-ga töötamine teoste kallal ei võta loovust ära. Pigem muudab ta selle tähendust. Kui varem oli oluline tehniline oskus – näiteks oskus maalida, komponeerida või kirjutada korrektset keelt –, siis nüüd nihkub fookus ideele, visioonile, valikule. AI võib aidata töö ära teha, aga inimene peab otsustama, mida ja miks ta üldse teha tahab. See tähendab, et loovus muutub isegi nõudlikumaks – mitte tehnilise, vaid mõttelise töö osas. Enam ei ole nii olulised oskused, vaid idee ise.

Samas ei saa jätta märkamata ohtu: kui kõik saavad AI abil luua „täiuslikke“ töid, mis näevad välja professionaalsed, siis võib originaalsus jääda tagaplaanile. Võib tekkida tunne, et „päris“ looming kaotab väärtust, sest AI suudab kõike imiteerida. Kas vaataja või kuulaja oskab enam hinnata, mis on inimese tehtud ja mis mitte? Ja kas see üldse loeb? Kas see peakski lugema? Kui samaväärse teose on komponeerinud näiteks Bach ja teine tehtud AI abiga, kas me peaksime eelistama "naturaalset" inimese teost, sest see võttis kauem aega ja tehnilise oskuse õppimist?

Võib-olla tulebki tulevikus leppida sellega, et osa loovusest on masinate käes. Aga see ei pea olema halb. Nagu televisioon ei tapnud raadiot ja arvuti ei tapnud kirjutamist, ei usu ma, et AI tapaks loovust. See lihtsalt muudab seda. Ma arvan, et meie suurim ülesanne on hoida inimlikku vaatenurka – kasutada tehnoloogiat tööriistana, mitte lasta sellel dikteerida, mis on väärtuslik ja mis mitte.

Lõpuks jääb alles küsimus: mitte kas AI on loov, vaid kas meie oskame veel loovust ilma eelarvamusteta väärtustada maailmas, kus kõigil on abiks üks kõikeoskav masin.

Avaekraan. Allikas: Copilot 

Allikad:

1. https://hbr.org/2023/07/how-generative-ai-can-augment-human-creativity

2. https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S2713374524000062

3. https://www.bbc.com/future/article/20241018-ai-art-the-end-of-creativity-or-a-new-movement

Veebilehtede kasutatavuse võrdlus

Veebilehtede kasutatavus mõjutab otseselt kasutajakogemust ning võib tihti määrata, kas külastaja jääb lehele või lahkub. Alljärgnevalt tooks välja ühe positiivse ja ühe negatiivse näite Eesti veebilehtedest, tuginedes Jakob Nielseni kasutatavuse komponentidele: õpitavus, tõhusus, meeldejäävus, vigade arv ja raskus ning rahulolu.

Positiivne näide: tpilet.ee – kiire ja loogiline piletisüsteem

Tpilet.ee on Eesti bussifirmade ühine piletimüügisüsteem, mis on saanud kiita oma lihtsuse ja tõhususe eest. Kasutajad on rõhutanud, et leht on loogiliselt üles ehitatud ning võimaldab kiiresti ja lihtsalt osta bussipileteid. Ka pärast pikemat pausi on lehte lihtne kasutada, kuna selle struktuur on intuitiivne ja meeldejääv. 

Tugevused Nielseni mudeli järgi:

• Õpitavus: Uued kasutajad saavad kiiresti aru, kuidas piletit osta.

• Tõhusus: Piletini jõudmine võtab vaid paar klikki.

• Meeldejäävus: Pärast mõnda aega mittekasutamist on lehte ikka lihtne kasutada.

• Vigade arv ja raskus: Vigade esinemine on minimaalne.

• Rahulolu: Kasutajad on üldiselt rahul ja hindavad lehe kasutusmugavust.

Selline kasutajakeskne lähenemine muudab Tpilet.ee usaldusväärseks ja mugavaks tööriistaks igapäevaseks kasutamiseks. 

Negatiivne näide: eesti.ee – keeruline navigeerimine ja segane struktuur

Eesti.ee on riiklik portaali, mis koondab erinevaid e-teenuseid. Kuid kasutajad on kogenud raskusi vajaliku teabe leidmisel, kuna lehe struktuur on keeruline ja navigeerimine segane. Näiteks võib pensioniteabe leidmine olla keeruline, kuna see on peidetud ootamatusse kohta. Lisaks on lehel kasutatud termineid, mis võivad olla kasutajatele arusaamatud, nagu “E-teenused” ja “Teemad”, mille tähendus ja erinevus ei ole selgelt määratletud.

Puudused Nielseni mudeli järgi:

• Õpitavus: Uutel kasutajatel on keeruline lehe struktuurist aru saada.

• Tõhusus: Soovitud teabeni jõudmine võtab palju aega ja klikke.

• Meeldejäävus: Kasutajad ei suuda pärast pausi meenutada, kuidas teabeni jõuda.

• Vigade arv ja raskus: Kasutajad eksivad sageli, kuna lehe struktuur on segane.

• Rahulolu: Kasutajad tunnevad frustratsiooni ja pettumust lehe kasutamisel.

Kuigi Eesti.ee pakub olulisi teenuseid kõigile kodanikele, takistab selle keeruline struktuur ja navigeerimine kasutajatel efektiivselt lehte kasutada ja vajaliku infoni jõudmist.

Kokkuvõte

Need kaks näidet illustreerivad, kui oluline on veebilehtede puhul keskenduda kasutatavusele. Hea kasutatavus, nagu Tpilet.ee puhul, parandab kasutajakogemust ja tõstab rahulolu. Halb kasutatavus, nagu Eesti.ee lehel, võib aga kasutajaid segadusse ajada ja nende usaldust kahjustada. Seetõttu on oluline järgida kasutatavuse põhimõtteid, et luua veebilehti, mis on kasutajasõbralikud ja tõhusad.

Allikad

1. Tpilet portaal. https://www.tpilet.ee/

2. Eesti riigiportaal. https://www.eesti.ee/eraisik/et/avaleht

Blender: kui vaba tarkvara on ka äri

Kui mõelda vaba tarkvara peale, kerkib tihti esimesena silme ette mõni entusiastide poolt hobi korras arendatav projekt, mille rahastus on peamiselt annetustepõhine ja mille arendustempo sõltub vabatahtlike ajast ja energiast. Blender aga on selles mõttes huvitav erand – see on täiesti vaba ja avatud lähtekoodiga, kuid samal ajal ka hästi toimiv ja jätkusuutlik äriline projekt.

Blender on 3D-modelleerimise ja -renderdamise tarkvara, mida kasutatakse animatsioonide, mängude, visuaalefektide ja isegi arhitektuursete visualiseeringute loomiseks. Esmapilgul võib tunduda uskumatu, et midagi sellist saab täiesti tasuta alla laadida ja kasutada ka ärilistel eesmärkidel ilma igasuguste piiranguteta. Kuid just nii see on – ja seejuures töötab see projekt tõeliselt hästi.

Blenderi arendusmudel on segu professionaalsest tarkvaraarendusest ja kogukonnapõhisest panusest. Projektil on püsiv tiim palgalisi arendajaid, keda toetab Blender Foundation, ning nende kõrval panustab sadu vabatahtlikke arendajaid, disainereid ja testijaid üle kogu maailma. Arendus on läbipaistev, kõiki arendustegevusi saab jälgida avalikes repodes ja aruteludes, ning kogukonna tagasiside mängib väga suurt rolli. See loob usalduse, kaasatuse ja tunde, et projekt kuulub tõepoolest kogukonnale.

Aga Blender ei ole lihtsalt hobi või alternatiiv – see on tööriist, mida kasutavad ka täiesti professionaalsed stuudiod, sealhulgas mõned Hollywoodi omad. Näiteks Barnstorm VFX, visuaalefektide stuudio, kes on töötanud sarjade Westworld ja The Man in the High Castle kallal, on kasutanud Blenderit oma projektides. Netflixi animafilm Next Gen, mille tootis Tangent Animation, tehti algusest lõpuni Blenderis – see oli esimene täispikk CGI-film, mille puhul kasutati ainult vaba tarkvara. Ka Ubisoft on katsetanud Blenderit oma animatsioonistuudios. Ei maksa mainimata jätta ka seda, et hiljuti lätlastele Oscari koju toonud animafilm Flow (eesti kinodes "Vooluga kaasa") oli tehtud Blenderiga.

Kaader Flow tegemisest. Allikas: blender.org

Need ei ole enam katsetused või kõrvalprojektid – Blenderi kasutamine professionaalses produktsioonis on tänaseks täiesti tavapärane.

Selle mudeli tugevuseks on stabiilsus. Tänu professionaalsele arendustiimile ja stabiilsetele sponsoritele liigub projekt kindlalt edasi, ilma et peaks pidevalt muretsema, kas järgmiseks aastaks eelarvet jagub. Samas säilib paindlikkus ja kogukonna mõju – midagi, mis tavaliselt kipub kaduma, kui projekt liiga äriliseks muutub. Blenderil on õnnestunud hoida mõlemad tasakaalus.

Ärimudel on üles ehitatud mitmele sambale. Raha tuleb suurte sponsorite kaudu – näiteks NVIDIA, AMD, Epic Games ja isegi Adobe toetavad Blenderit, nähes selles võimalust kogu tööstusharu arenguks. Lisaks pakub Blender Cloud tellimuspõhiseid teenuseid: õpetusi, töövooge, näidisprojekte. Samuti on võimalik toetada projekti otse või osta seotud tooteid ja koolitusmaterjale. Nii on loodud ökosüsteem, kus Blender ise jääb tasuta kättesaadavaks, aga selle ümber tekib väärtus, mida on võimalik müüa.

Kuid ka siin on oma karid. Blenderi sõltuvus suursponsoritest võib mõne jaoks tekitada küsimusi – mis juhtub, kui suured toetajad ühel päeval loobuvad? Lisaks, kuigi kogukondlik arendus toob palju kasu, võib see mõnikord põhjustada ka arenduse killustumist või aeglustumist, eriti kui prioriteedid arendajate vahel ei ühti.

Kokkuvõttes on Blender ehe näide sellest, kuidas avatud lähtekoodiga tarkvara saab olla samal ajal nii tasuta kui ka äriliselt edukas. See ei ole lihtne ja kindlasti mitte iga projekti jaoks sobiv lahendus, aga Blenderi puhul see toimib. Ja see annab lootust, et tarkvaramaailmas on ka teistsuguseid vaba tarkvara mudeleid võimalik edukalt rakendada – juhul kui need on piisavalt läbimõeldud ja kogukonnale orienteeritud.

Allikad

1. Blenderi koduleht. https://www.blender.org/

2. Läti võitis esimese Oscari. https://kultuur.err.ee/1609620062/pildid-lati-voitis-filmiga-vooluga-kaasa-oma-esimese-oscari

3. Making Flow. https://www.blender.org/user-stories/making-flow-an-interview-with-director-gints-zilbalodis/

4. Barnstorm VFX koduleht. https://www.barnstormvfx.com/

Digitaalne väsimus

Kas tehnoloogia teeb meid tõhusamaks või kurnatumaks?

Tarkvaraarendajana on raske mitte märgata, kui palju meie töö ja elu on põimunud pideva tehnoloogiakasutuse ja infovooluga. Messenger, Teams, e-post, Teams, Jira, GitHub… ning siis veel telefonis teavitused, uudised, sotsiaalmeedia ja isiklikud vestlused. Tundub justkui kõik nõuavad meie tähelepanu kohe. Või muidu jääb millelegi olulisele veel reageerimata.

Tehnoloogia tõhususest

Pole kahtlustki – tehnoloogia aitab meil teha asju kiiremini, kaugemalt ja paindlikumalt. Koodi kirjutamine ja deploymine pilve võib võtta loetud minutid. Koostöö kolleegidega teisel pool maakera toimub reaalajas. Automatiseerimine, skriptid, generatiivne AI – kõik see säästab aega ja suurendab produktiivsust.

Aga samal ajal…tekib nähtamatu koorem

Mida rohkem on võimalusi, seda suuremaks kasvab surve kogu aeg “online” olla. Kui Teamsis ilmub punane täpp või telefon vibreerib, siis katkeb keskendumine. Teavitused rebivad meid lahti fookusest. Tööpäev venib märkamatult õhtusse, sest “ainult üks asi veel…”, ja päeva lõpuks on aju nagu tühi aku. Hullem veel, õhtul võib olla raske tihti isegi tavapärast vestlust pidada, sest ei mäleta isegi kuidas eesti keeles lauseid koostatakse... See on see digitaalne väsimus – krooniline kurnatus, mida põhjustab pidev tehnoloogiline stimulatsioon.

IT-sektoris, kus loovus ja keskendumine on igapäevatöö alus, võib see olla eriti laastav. Mõtteprotsess katkeb iga väikese segaja peale ja sellega ka produktiivsus ning rahulolu tööga.

Kuidas hoida tasakaalu?

Digitaalset väsimust ei saa vältida ainult tahtejõuga – vaja on teadvustatud praktikaid ja tööriistu. Mõned tõhusamad lähenemised:

🔕 Teavituste piiramine

Esimene samm keskendumise poole - tuleb lülitada välja mittevajalikud teavitused. Paljudes suhtlusäppides saab seadistada „vaikuseajad“, et keskenduda ilma katkestusteta. Kui see ei ole piisav, siis saab tihti ka operatsioonisüsteemi (iOS, Android, Windows) tasemel seadistada "DND" ajastatud rezhiimi, ent samas jätta end kättesaadavaks abikontaktidele (emergency contact).

📵 „Digital detox“ perioodid

Mis aitab normaalelu rüthmis hoida, on ka see, et sisse tuleb seada digivabad ajad – näiteks hommikuti enne tööle asumist või õhtuti pärast kella 20. Jätta telefon teise tuppa või kasutada režiimi „Ära sega“.

⌚️ Fookustehnikad

Pomodoro tehnika (25 min keskendumist, 5 min paus) võib aidata hoida fookust ja vältida vaimset üleväsimust. Samuti on olemas mitmeid äppe ja tehnikaid, mis toetavad optimaalse fookuse hoidmist ning puhkehetkede kasutamist.

📊 Tööriistad ekraaniaja jälgimiseks

Kasutades rakendusi nagu RescueTime või Screen Time, saab aimu, kuhu aeg tegelikult kulub – ja kust seda tagasi võita. Tihti saab ka hea ülevaate sellest, milliseid äppe või programme kõige rohkem kasutatakse, nt sotsiaalmeedia võib veebis surfamine.

🚶‍♂️ Liikumine ja minipausid

Iga paarkümne minuti tagant püsti tõusmine, sirutamine või lühike jalutuskäik aitab kaasa nii vaimsele kui füüsilisele taastumisele.

Kokkuvõtteks

Tehnoloogia ei ole iseenesest ei hea ega halb – küsimus on selles, kuidas me seda kasutame. Tarkvaraarendaja töö eeldab teravat mõistust ja keskendumisvõimet, ent ilma tasakaalu hoidmata võib digitaalsest efektiivsusest saada väsimuse ja kurnatuse allikas, mis võib viia meid lõpuks ka läbipõlemise äärele. Väikeste sammude ja teadlike valikutega saab tehnoloogia pöörata taas enda kasuks – mitte enda vastu.

Allikad:

1. American Psychological Association – Digital fatigue: What is it, and how do we cope?

2. Harvard Business Review – Your Brain Can Only Take So Much Focus

Vaba tarkvara nägemus, 25 aastat hiljem

Eben Mogleni “Anarchism Triumphant”: tabamused ja möödapanekud

1999. aastal ilmus Eben Mogleni provokatiivne essee pealkirjaga „Anarchism Triumphant: Free Software and the Death of Copyright”. 

Selles nägi Moglen vaba tarkvara liikumist kui suurt revolutsioonilist muutust, mis seab küsimärgi alla kogu senise intellektuaalomandi süsteemi. Ta arvas, et tehnoloogia areng ja tarkvara vaba jagamine võivad viia autoriõiguste süsteemi aeglase hääbumiseni ning asendada selle koostööl põhineva, „anarhistliku” tootmisviisiga.

Visioon läks üsna täppi

Mogleni optimistlik nägemus vabast tarkvarast on paljuski realiseerunud. Avatud lähtekoodiga projektid nagu Linux, Firefox, Kubernetes ja paljud teised on kujunenud IT-maailma alustaladeks. Neid kasutatakse nii suurtes ettevõtetes kui ka valitsustes ning nendest sõltuvad igapäevased teenused. Samuti on siiski ka tekkinud ärimudeleid, mis toetavad vaba tarkvara levikut – Red Hat, GitHub, Canonical jt on näidanud, et avatud lähtekood võib olla nii tehnoloogiliselt kui äriliselt jätkusuutlik.

Kus läks prognoos mööda?

Kuigi tehniline areng on andnud vaba tarkvara ideedele hoogu, ei ole autoriõigus sugugi kadunud – pigem vastupidi. Meedia- ja tarkvaratööstus on oma õiguste kaitsmisel muutunud veelgi agressiivsemaks. Striimimisplatvormid, DRM-tehnoloogiad ja rahvusvahelised lepingud on tugevdanud autorikaitset uuel kujul. Selle asemel, et kaduda, on autoriõigus kohandunud digitaalsele ajastule ja säilinud, küll teisenenud kujul.

Lõpetuseks

Mogleni tekst on kindlasti ajast ees olnud – tema arusaam vaba tarkvara mõjust ühiskonnale ja tarkvaratootmisele oli visionäärlik. Ehkki tema väide autoriõiguse „surmast” ei ole realiseerunud, pakub tema kirjutis mõtteainet ka tänasel päeval, eriti kui rääkida info vabadusest, loovusest ja tehnoloogilisest koostööst.

Allikad:

1. Eben Moglen, Anarchism Triumphant: Free Software and the Death of Copyright – https://firstmonday.org/ojs/index.php/fm/article/view/684

Arendamine helilainetel

Arendamine helilainetel – kuidas muusika mõjutab koodi kirjutamise kvaliteeti

Kas olete mõnikord mõelnud, et muusika mõjutab meie meeleolu, mõtteid, ka tajutavat reaalsust ja ka käitumist? Samamoodi võib ta mõjutada arenduses ka programmeerimiskvaliteeti. Hea ja sobiv muusika võib olla katalüsaator, mis aitab koodi voolavalt kirjutada, keskenduda ja loomingulisem olla. Aga kuidas valida õige muusika töö ajal ja kuidas erinevad žanrid toetavad erinevaid arendusega seotud tegevusi?

Muusika valik töö ajal

Muusika valimine töö ajal ei ole pelgalt taustamüra – see võib oluliselt mõjutada ka produktiivsust. Peamine on leida see, mis teile isiklikult kõige paremini sobib. Mõned eelistavad vaikust, teised aga leiavad inspiratsiooni klassikalisest muusikast, jazzilikest rütmidest või kasvõi death metalist.

Eri žanrid eri ülesannete jaoks

1. Refaktoreerimine ja vigade parandamine

Refaktoreerimine nõuab täpsust ja keskendumist. Sellistel aegadel sobib kõige paremini instrumentaalne muusika, mis ei sega mõtlemist. Klasikaline muusika, jazz või ambient võivad luua rahuliku atmosfääri, mis aitab keskenduda keerukate probleemide lahendamisele.

2. Loominguline programmeerimine, uute projektide alustamine

Kui tegeleda loovate ülesannetega, nagu uute funktsioonide väljatöötamine või innovatiivsete lahenduste leidmine, võib mitmekesine ja inspireeriv muusika stimuleerida mõtlemist. Loovprogrammeerimine võib kasu saada kergelt rütmilisest elektroonilisest muusikast, loodushelidest või muudest improviseeritud žanritest, mis ergutavad teie kujutlusvõimet. Tasub katsetada ka eksperimentaalset ja eklektilist heliloomingut.

3. Koodikirjutamise rütm

Regulaarne koodi kirjutamine võib sarnaselt muusikalise rütmiga minna käsikäes. Indie popi pehmemad toonid, reggae, ka rütmiline house või minimal techno võivad aidata leidmaks voolavat koodikirjutamist, kus iga rida sulandub sujuvalt järgmiseni, just nagu hästi kokku sobivad noodid ja rütmid.

Koodistiili ja helistiili võrdlus

Olen tihti kuulnud, et "kood on nagu muusika". Kui oletada, kuidas erinevad koodistiilid sarnanevad mingis mõttes erinevate muusikaliste stiilidega, siis see võiks minuarust olla midagi sellist

- Funktsionaalne programmeerimine meenutab jazzi improvisatsiooni – mõlemad rõhutavad loogilist struktuuri, samal ajal andes ruumi loovusele ja pidevale kohandamisele.

- Objektorienteeritud programmeerimine võib mõnes mõttes sarnaneda klassikalise muusikaga, kus iga klass (nagu instrumendi osa) mängib oma rolli harmoonias kooskõla saavutamiseks.

- Protseduuriline programmeerimine sarnaneb rokkmuusikaga – selge struktuuriga, ühtse rütmiga ja kindlate sammudega edasiliikumistega.

- Deklaratiivne programmeerimine meenutab minimalistlikku muusikat – mõlemad keskenduvad selgusele ja eesmärgile, kasutades minimaalseid ja struktureeritud elemente. Näiteks SQL päringud või interface-de kirjutamine on nagu minimalistlik kompositsioon, kus iga rida või süntaks on hoolikalt paigutatud, et saavutada puhas ja selge tulemus ilma liigsete detailideta.

Lõpetuseks

Olen märganud, et õige muusika võib muuta pikki programmeerimistööde seansse meeldivamaks ja vähem pingeliseks. 

Muusika ja kodeerimine sobivad suurepäraselt kokku, toetades töövoogu ja loovust. Tasub katsetada erinevaid žanre ja leida see, mis kõige paremini enda stiiliga resoneerib. Olgu tegemist refaktoreerimise täpsuse või loomingulise mõtlemisega – õige muusika võib olla koodi kirjutamisel üsna hästi kaasa aidata.

Aga ei tasu alahinnata ka vaikust. Mõnikord on vaikus just see, mis aitab keskenduda, eemaldumine kõikidest müraallikatest vähendab sensoorset koormust ajule ning hoopis see suurendab produktiivsust ja kvaliteeti.

Allikad:

1. https://hbr.org/2022/09/can-music-make-you-more-productive

2. https://medium.com/@davidmles/the-best-music-for-programming-6110ebbb7065

IT juhtide tüüpe

Kaks eri tüüpi IT-juhti: coach ja mentor

IT-valdkonnas on vaja juhte, kes ei ole pelgalt traditsioonilised juhid, vaid suudavad inspireerida meeskondi, luua visiooni ja toetada inimesi nende arengus. Vaatleme kahte tuntud IT-juhti, kelle juhtimisstiilid kehastavad erinevaid rolle.

Satya Nadella – treener/juhendaja (coach)

Kui Satya Nadella 2014. aastal Microsofti tegevjuhiks sai, oli ettevõte jõudnud murdepunkti. Varem domineerinud operatsioonisüsteemide ja kontoritarkvara turul, oli Microsoft kaotamas oma tähendust kiiresti muutuvas tehnoloogiamaailmas, kus esile kerkisid pilveteenused, mobiilsus ja avatud innovatsioon. Samuti valitses ettevõttes sisekonkurentsile tuginev, võistlev tööõhkkond, mis pärssis koostööd ja uute ideede sündi.

Nadella tõi Microsofti juhtimisse täiesti uue filosoofia, mille keskmes ei olnud mitte ainult äriline edu, vaid inimeste arendamine ja koostöökultuuri taastamine. Tema juhtimisstiili võib iseloomustada kui coach’i ehk juhendaja oma – juhti, kes ei käse ega domineeri, vaid kuulab, suunab ja loob tingimused, kus iga tiimiliige saab kasvada ja anda oma parima.

Oluline osa tema filosoofiast on „growth mindset” ehk arengumõtteviis, mille kohaselt on oskused ja teadmised arendatavad pingutuse ja õppimise kaudu. Nadella ise on öelnud:

“Don’t be a know-it-all; be a learn-it-all.”

See lause kajastab hästi tema usku pidevasse enesearengusse, nii üksikisiku kui organisatsiooni tasandil.

Tema juhtimisel on Microsoft suutnud taastada oma innovaatilisuse, tõusta taas tehnoloogiasektori liidriks ja tugevdada oma positsiooni näiteks pilveteenuste (Azure) ja tehisintellekti valdkonnas. Samal ajal on ettevõttes kasvanud töötajate rahulolu ja meeskondade koostöövõime, mis näitab, et inimkeskne juhtimine ei välista, vaid toetab ärilist edu.

Nadella on suurepärane näide juhist, kes mõistab, et edukad meeskonnad ei teki käsukorras, vaid usalduse, arengu ja tähendusrikka töö kaudu.

Linnar Viik – mentor/õpetaja (mentor)

Linnar Viik on Eesti IT-maastiku üks tuntumaid nimesid, kelle juhtimisstiil eristub selgelt karismaatilistest ja jõulistest “visionäär-juhtidest”. Viik tegutseb mentorina – juhina, kelle mõju ei tule käsuliinist ega positsioonist, vaid teadmistest, usaldusest ja isiklikust eeskujust. Ta on olnud üks võtmeisikuid Eesti digitaalse ühiskonna kujunemisel, panustades näiteks ID-kaardi, X-tee ja e-valitsemise arendamisse juba e-riigi algusaastatel.

Erinevalt autoritaarsetest juhtidest suudab Viik tuua inimesi kaasa kuulates, selgitades ja suunates, mitte surudes. Tema autoriteet tuleneb kogemusest, rahulikust ja kaalutletud mõtlemisest, ning valmidusest jagada oma teadmisi nii poliitikutele, ametnikele, kui noorematele tehnoloogiaekspertidele. Viik on osalenud ka paljude rahvusvaheliste e-valitsemise projektide nõustamisel, mis viitab tema võimele kohanduda ja õppida erinevates kultuurilistes ja poliitilistes kontekstides.

Tema juhtimisstiil sobib eriti hästi olukordades, kus usaldus, järjepidevus ja teadmiste edasiandmine on võtmetähtsusega – olgu see siis väikese arendusmeeskonna töös või riigi IT-arhitektuuri kujundamises. Mentorina aitab ta teistel kasvada ja leida oma tee, mitte lihtsalt täita kellegi teise visiooni.

Allikad:

1. Satya Nadella on Flexible Work, the Metaverse, and the Power of Empathy. https://hbr.org/2021/10/microsofts-satya-nadella-on-flexible-work-the-metaverse-and-the-power-of-empathy

2. Nadella ametissenimetamise pressiteade. https://news.microsoft.com/announcement/satya-nadella-named-ceo/

3. Linnar Viigi tegevuse ülevaade e-riigi arendamisel. https://ega.ee/linnar-viik/

4. Intervjuu Viigiga. https://www.err.ee/1609027763/linnar-viik-suurim-oht-on-voimsa-tehnoloogia-kurja-inimese-katte-sattumine