neljapäev, 13. märts 2025

Netietikett: 90ndad vs praegu

Virginia Shea netiketi põhimõtted, mis pandi kirja 1990ndatel, olid mõeldud internetisuhtluse juhendiks ajal, mil veebi kasutajaskond oli alles tekkinud ja kasvamas. Paljud neist reeglitest on ajas endiselt olulised, kuid mõne tähtsus on vähenenud tehnoloogia arenguga. Allpool on üks käsk, mille tähtsus on ajas kasvanud, ja teine, mis on suures osas oma olulisuse kaotanud.

Veelgi olulisem: “Ära unusta, et räägid päris inimestega”

Internetis suheldes on lihtne unustada, et ekraani taga on päris inimesed – kel on tunded, mured ja emotsioonid. Kui 1990ndatel oli see oluline e-kirjades ja foorumites, siis tänapäeval, kus suhtlus käib palju suuremas osas võrgus, peamiselt sotsiaalmeedias ja kommentaariumites, on see veelgi tähtsam. Anonüümsus ja kiire infovoog muudavad lihtsamaks küberkiusamise, solvavate kommentaaride kirjutamise ja trollimise. Ometi võivad ka paar mõtlematult visatud sõna kellelegi päriselus haiget teha. Seega tasub alati enne kirjutamist hetkeks peatuda ja meeles pidada, et teisel pool ekraani on päris inimene, mitte lihtsalt kasutajanimi.

Tähtsuse kaotanud: “Ära raiska teiste internetiühendust suurte failidega”

1990ndatel, kui internet oli aeglane ja andmemaht piiratud, pidi suurte failide saatmisega ettevaatlik olema – keegi ei tahtnud, et tema postkast ummistuks või ühendus minutiteks või lausa tundideks kinni jookseks. Tänapäeval pole see enam probleem. Internet on kiire, pilveteenused võimaldavad faile mugavalt jagada ja voogedastus on saanud igapäevaseks. Tähtis pole enam see, kui suur fail on (kui ta just 7 terabaiti pole, muidugi), vaid kas see on vajalik ja kas saaja saab seda lihtsalt avada ja kasutada. Või kustutada, kui see ebaoluline on.

1990s large file downloads frustration
Faili allalaadimise ootamine. Allikas: Copilot

Netikett ei ole lihtsalt vanade reeglite kogum, vaid pidevalt muutuv arusaam heast internetisuhtlusest. Tehnoloogia areng ja uued suhtlusviisid on toonud kaasa vajaduse kohandada varasemaid põhimõtteid – mõned neist on muutunud olulisemaks kui kunagi varem, teised aga kaotanud oma tähenduse. Tänapäeva digimaailmas tasub keskenduda eelkõige sellele, kuidas me üksteisega suhtleme, millist sisu jagame ja millist mõju meie sõnad ja teod veebis võivad avaldada. Hea netikett ei tähenda ainult reeglite järgimist, vaid teadlikku ja mõistlikku käitumist, mis aitab muuta interneti turvalisemaks ja paremaks kõigile.

Allikad:

1. http://www.albion.com/netiquette/corerules.html

esmaspäev, 10. märts 2025

Kvantarvutid ja determinism

Praeguste spekulatsioonide järgi on oletatud, et kvantarvutite tulek (ütleme siis, et päris võimsate kvantarvutite tulek) võib muuta nii mõndagi meie tavaelus. Neist võib olla nii kahju kui kasu, paljudki raudkindlad krüptograafia alused tuleb ümber hinnata, kuid kindlasti on suur kasu meditsiinile ja teadusuuringutele mitmetes valdkondades.

Aga viskaks õhku hoopis provokatiivse küsimuse - kas me saame näha kvantarvutite abil tulevikku? 

Kui mul on pastakas käes ja ma lasen tast lahti, siis ta kukub maha. Maha kukkumine on otseselt eelneva oleku tagajärg. Seega see on ennustatav.
Kui meil oleks ülivõimas kvantarvuti, millega on võimalik ennustada iga aatomi ja kvantosakese käitumist maakeral, kas ma saan ennustada ka tulevikku? Sest kui ma suudaks kuidagi talletada 1 hetkel kõigi osakeste oleku, siis kõik ülejäänu peaks olema deterministlik. Sellest talletamise hetkest saan ma ennustada mis saab edasi, kui ka näha minevikku, kuidas asjad _tegelikult_ olid ja mis siis ikkagi JFK-st sai.

Sellise fantastilise teemakäsitluse viskab õhku Alex Garland miniseerias Devs (2020). Ta viitab oma ulmeteoses Pierre-Simon Laplace'i teooriale nn "Laplace deemonist", mille järgi universum on täielikult määratud, kui kasvõi ühel ajahetkel on teada kõikide osakeste asukohad ja kiirused. Heisenberg ilmselt keerleks sellise väite peale nagu vurr oma hauas, aga... See on siiski väga huvitav filosoofiline mõtteharjutus. 
Loomulikult tekitab küsimusi sellise tehnoloogia kasutamine ka eetiliselt – kas teadmine tulevikust võib seda muuta? Ja kui oleks võimalik on näha minevikku detailideni, millised oleks selle mõjud ajaloole ja inimkonna identiteedile? No ja kas Jeesus ikkagi löödi risti?

Ulmesõpradel ja kvantarvuti-huvilistel soovitan kindlasti vaadata, kui seda pole veel tehtud.
Rohkem ei saa siinkohal rääkida, sest et spoilerid, võib-olla isegi liiga palju spoilerdamist juba :|


Kaader seeriast Devs. Pildi allikas: imdb.com



Allikad
2. miniseeria Devs ise - https://disneyplus.com

kolmapäev, 5. märts 2025

Jälgimiskapitalism ja digiaedik Eestis

Digitaalne areng

Internetiajastu ja digitaalne areng on mõjutanud kõiki riike üle maailma, luues uusi mugavusi ja võimalusi nii inimestele kui äridele. Eestis on see areng vägagi tuntav, sest suur osa asjaajamisest riigiga, omavalitsustega ja ka poodidest ostlemise saab korda ajada internetis. Ka hariduse omandamine on võimalik kodust lahkumata, kui selleks peaks vajadus olema, rääkimata töötamisest (eriti IT alal).

Iga head tehnoloogiat saab aga kasutada ka halvasti - digitaliseerimine on muutnud väga lihtsaks ka inimeste jälgimise ja ka jälitamise - kui aastakümneid tagasi pidi näiteks potentsiaalse kurjategija jälitamiseks ikka füüsiliselt agent tema järgi sõitma, siis ammu pole selleks enam vajadust - kuna pea kõik kasutavad nutitelefone ja internetti, siis jälgimiseks piisab ainult hiireklikist, kui sedagi - ka selle otsuse võib vastu võtta algoritm.

Jälgimiskapitalism

Kuna inimeste jälgimine on muutunud tänu tehnoloogilistele vahenditele ülimalt lihtsaks, siis loomulikult ei kasuta seda ära ainult eriteenistused, vaid sellega saab teenida ka puhtalt ärilist kasumit. Kasutajate kohta massiliselt andmeid kogudes on võimalik suunata tarbijate käitumist. Andmed on uus raha ning "data mining" on uuem kulla kaevandamise ekvivalent.

Hetkeseis Eestis (2025 algus)

Eestis on tugevad andmekaitseseadused ja GDPR-i rakendatakse üsnagi efektiivselt. Sellest hoolimata on paljud suuremad platvormid andmekaevega saanud (pigem illegaalselt, ütleks) massiliselt koguda kasutajate andmeid, eriti paistavad sellega silma suuremad sotsiaalmeediahiiud, nagu Facebook, Twitter/X, Instagram, lisaks otsingumootor Google jpt. Andmete kogumise abil pakutakse kasutajatele suunatud reklaame, et teenida rohkem ärilist kasumit ning andmete kogumise abil on sisuliselt võimalik ka mõjutada inimeste poliitilisi vaateid ja suunata masse endale sobivas suunas.


Tulevikustsenaariumid

Positiivne stsenaarium

Andmekaitse, läbipaistvuse suurendamine ja kasutajate harimine võib tagada, et ühiskonnana liigume parema demokraatliku ühiskonna poole. See eeldaks mitmeid muutusi meie praeguses elus, aga see ei ole võimatu. Juba EL tasemel on tehtud ju algul tobedana tunduvaid samme (nt kohustus teavitada küpsistest igal veebilehel), ent mis kokkuvõttes tõstavad kasutajate teadlikkust sellest, et iga nende internetikülastust võidakse jälgida ja ka ära kasutada.
Ideaalina vabas ühiskonnas oleks otseosalusdemokraatia võimaldamine samuti realistlik praeguste tehnoloogiliste võimaluste juures, kus inimesed saaksid hääletada konkreetsete seaduste ja määruste poolt, ilma riigikogu või volikogu vahenduseta.

Futuristlik pilt tulevikuühiskonnast
Futuristlik ühiskond. Pildi allikas: Copilot

Negatiivne stsenaarium

Kui kasutajaid ei õnnestu kaitsta jälgimiskapitalismi eest, siis võime liikuda hoopis digitaalse diktatuuri suunas. Näiteks suured sotsiaalmeediaplatvormid või ka riik saavad kontrolli inimeste meelsuse ja käitumise üle. Suur risk on nii lauspropaganda kui ka tsensuuri tekkeks, mis teenib kellegi huve, kas siis võimu teostamiseks või kasumi suurendamiseks. Selline stsenaarium võib olla samuti üsna realistlik, kui interneti kasutajad ei teadvusta iseenda mõjutatavust nii sotsiaalmeedia kui ka uudiskanalite poolt. Sel juhul saab meie vaba ühiskond lõpu nagu meie ühes naaberriigis... 

NSVL lipp. Pildi allikas: koryotours.com




Allikad


neljapäev, 27. veebruar 2025

Uus või vana

Uue meedia roll ja mõju

Uus meedia – blogid, videokeskkonnad (YouTube, TikTok), sotsiaalmeedia (Facebook, Instagram, Twitter/X, LinkedIn jne), podcast’id jne  – on viimasel ajal põhjalikult ümber kujundanud selle, kuidas infot tarbitakse. Ajakohasus, kiirus, reaalajas reageerimise võimalus eristab üsnagi palju uut meediat traditsioonilisest. Väljaanded, kes oskavad uut meediat hästi ära kasutada, suudavad publikut paremini kaasata.

Viskame pilgu peale uue meedia rolli ja ärakasutamise võimaluste osas kahele Eesti ajakirjandusväljaandele.

Delfi – uues meedias nagu kala vees

Delfi on tuntud kui üks esimesi ja suuremaid internetipõhiseid digilehti Eestis. Kuna Delfi kasvaski algusest peale digitaalses ruumis, on see neile olnud ka hea platvorm, kus pidevalt areneda.

Delfi puhul on näha, et toimub kiire reageerimine uudistele, lisaks videod, interaktiivsed rubriigid. Selline lähenemine on teinud Delfist ühe populaarseima veebipõhise uudisteportaali Eestis.

Tugevused:

Delfi peamine tugev külg on mitmesugune multimeediasisu – nad teevad artiklite kõrval ka otsesaateid, salvestavad podcast’e, loovad fotogaleriisid, videoreportaaže ning kasutavad reaalajas kommentaariumi. Selline lähenemine suurendab lugejate arvu ja huvi eri formaatide kaudu uudiseid pakkudes.

Suuremate ja arenevate sündmuste korral on ka tihti loodud pidevalt täienevate lõimedega nö "otseülekande" artikkel, mis laseb lugejal tunda end viimaste arengutega pidevalt kursis olevana.

Delfi logo
Pildi allikas: Delfi

Äripäev – traditsioonidest digimaailma

Äripäev on tuntud eelkõige ajalehena, mis keskendub majandusuudistele, analüüsidele, eksperthinnangutele ja süvitsi analüüsivatele lugudele. Nende põhifookus on pikka aega olnud ikkagi paberväljaanne, mis on üks Eesti juhtivaid majanduslehti. "Ammusest ajast" on nad olnud tugeval positsioonil ja prestiižikad.

Raskused uues meedias:

Kui vaadata Äripäeva uusi meediakanaleid (nt blogid, Facebook, LinkedIn, Instagram), jääb nende sisu üsna tagasihoidlikuks. Kuigi Äripäev paneb üles regulaarselt veebiuudiseid, pole nende sotsiaalmeedia kohalolek nii atraktiivne kui mõnelgi teisel väljaandel. Postituste stiil on ametlik, pilte ja videoid on vähem ning kaasatust lugejatega ehk interaktiivset arutelu on suhteliselt vähe.

Veel mõned aastad tagasi oli isegi nende aripaev.ee veebileht nii vana sisuhaldusmootoriga, et oli kohati raskusi isegi info leidmisega või artiklite sirvimisega. Tänaseks päevaks on nad portaalile siiski juba suuremat rõhku pannud ning vanad vead on parandatud.

Kuigi Äripäev võiks sotsiaalmeedias rohkem esile tõsta oma analüütilist sisu, kasutada näiteks LinkedIni laiemalt B2B sektori kaasamiseks või teha koostööd podcasteritega, ei ole nad seda potentsiaali siiani kasutanud. Siin on palju arenguruumi – eriti kui tahta nooremat ja digiteadlikumat publikut kätte saada.

Pildi allikas: Vikipeedia

Allikad

1. www.delfi.ee

2. www.aripaev.ee

kolmapäev, 19. veebruar 2025

2 nähtust interneti ajaloost

Interneti ajaloost leiab mitmeid omapäraseid nähtusi, millest osad on siiamaani mingis vormis meie igapäevaelu osad, osad aga ajaloo hõlma vajunud. Üks siiamaani säilinud süsteemiks on DNS, teiseks näiteks on Gopher.

1. DNS (Domain Name System): nimesüsteem mille kasutus on pidevalt suurenenud

DNS sündis 1980. aastate alguses lahendamaks probleemi, et masinad suhtlevad omavahel IP-aadresside abil, kuid inimestele on lihtsam meelde jätta aadresse pigem nimepidi. Esialgu haldasid võrgusõlmede kirjete loendit (hosts-fail) kesksed serverid, kuid see muutus kasutajate hulga kasvades kiiresti ebapraktiliseks. Hakati kasutama hajusat "andmebaasi", kus omavahel ühendatud serverid hoidsid teavet domeeninimede ja IP-aadresside seoste kohta.

DNS baseerub hierarhilisel struktuuril, alates juurnimeserveritest kuni tippdomeenide (näiteks .com, .org, .ee) ja alamdomeenideni. Kui brauser või mõni muu rakendus vajab veebilehe avamiseks IP-aadressi, küsitakse seda kohalikult DNS-serverilt, mis vajaduse korral pärib infot edasi kuni ülemise astme juure- või tippdomeeni-serverini välja.

Miks seda ikka vaja on?

DNS lahendab praktilise ja pidevalt vajaliku ülesande – seob miljonid domeeninimed konkreetsete IP-aadressidega – tehes Interneti igapäevase kasutamise kordades mugavamaks. Selleta peaks igaüks teadma täpseid numbrikombinatsioone, mis oleks ebareaalne.

DNS on aja jooksul saanud turvalaiendusi (näiteks DNSSEC) ja optimeerimisi, kuid põhimõte on sama, mis algusaegadel.

2. Gopher on (oli) protokoll ja süsteem, mis pakub lihtsat, hierarhilist tekstimenüüd info leidmiseks ja failide jagamiseks. See töötas nii, et kasutaja sisenes Gopheri serverisse, klikkis menüüvalikuid ja jõudis tasandilt tasandile uute kaustade või failideni. Sealt võis lugeda dokumente, andmebaasikirjeid või artikleid.

Gopher sai hoo sisse 1980. aastate lõpus ja oli kasutuses 1990. aastate alguses, enne kui graafiline WWW levima hakkas. Paljud ülikoolid ja raamatukogud (eriti Ameerikas) kasutasid Gopherit, et oma andmebaasid ja artiklikogud lihtsasti kättesaadavaks teha.

Peagi aga Gopher hääbus. Ilmusid brauserid nagu Mosaic ja Netscape Navigator, mistõttu muutus veebis hüperlinkidega HTML-lehtede vaatamine palju mugavamaks kui Gopheri tekstimenüüde klõpsimine. Veebilehtedele sai lisada pilte, heli, videot ja muid interaktiivseid elemente, samas kui Gopher piirdus peamiselt tekstiga. 

Arendajad, ülikoolid ja suured asutused läksid uuele tehnoloogiale üle ning Gopher'i arendus jäi seisma, süsteem kaotas kasutajad ja vajus unustusse. Praegu hoiavad Gopher'it elus vaid mõned fanaatikud ja retrohuvilised, kuid üldplaanis on see üsna haruldane nähtus.

Pildi allikas: ChatGPT



Seega võib tõdeda, et ka nn "eelajaloolisest internetist" ideed võivad edasi elada, kui nad on mugavad, kasulikud ja laialdaselt kasutusele võetud... Või kaovad täielikult, kui uusi ja paremaid lahendusi peale tuleb. DNS kui äärmiselt kasulik süsteem ei kao kuhugi ilmselt niipea, kui üldse. Samas on Gopher rohkem nagu huvitav ajalooepisood – ta aitas küll luua aluse HTML-ile (hüperlinkide algne idee oli seal olemas), aga ei suutnud võistelda kiiresti areneva World Wide Webi võimalustega.

Viited

  1. Internet Hall of Fame. https://www.internethalloffame.org/inductee/paul-mockapetris/
  2. Domain names - concepts and facilities. https://datatracker.ietf.org/doc/html/rfc1034
  3. Computing History. Gopher Protocol. https://mncomputinghistory.com/gopher-protocol/
  4. The Internet Gopher Protocol: a distributed document search and retrieval protocol. https://tools.ietf.org/html/rfc1436

teisipäev, 11. veebruar 2025

Kolm huvitavat IT värki

Esimene asi, mis revolutsiooniliste lahenduste osas meelde tuleb, on loomulikult TCP/IP sünd. Ega ilma selleta (+www) poleks meil kaasaegset internetti, vähemalt sellisel kujul. TCP/IP leiutamine oli see, tänu millele oli võimalik ühendada kõik väiksemad võrgud globaalseks võrguks, samas oli see aga _hajutatud_ andmesidevõrk, üksiku sõlme rikkiminek ei mõjutanud võrgu toimivust. Tänu sellele oli võimalik plahvatuslik areng mis algas 1990-ndatel.
Nostalgialaks - meenub ka esimene kokkupuude internetiga aastal ~1992-3, kui sõber kutsus mind Sidekooli arvutiklassi - seal olid siis esimesed arvutid saanud ühenduse üle 2400bps modemi. Iga pildi laadimise järel kõlasid rõõmuhõisked, kuigi  tagapool olijad suurt midagi ei näinud, oli emotsioon väga kõrgel. Olime millegi uue sünni tunnistajateks.

Pildi allikas: ebay.com

Teine lahendus, mis oli oma ajast nii palju ees, et põrus läbi... Neid oli ju isegi mitu, ühise nimetajaga - mitmed nutitelefonid, mis olid puuteekraaniga - enne esimeste iPhonede ja Androidi tulekut. Nende eelkäijate põhiline probleem oli selles, et tehnoloogia oli omaaegsest tarkvarast ees - ei olnud äppe (ega AppStoresid praegusel kujul), kasutajad olid piiratud enamasti vaid telefoni tootja nišitarkvara ja äppidega, mida võis olla tihti vaid kümmekond, kui sedagi. Lõpuks, mis kasu on sul ägedast puuteekraaniga telefonist, kui pead ikka mängima selle peal sedasama ussimängu, mida juba 15 aastat tagasi mängisid? 
Lisaks olid mitmed neist ka mitte nn _capacitive_ ekraaniga vaid _resistive_ ekraaniga, ehk siis, ekraanil nuppude vajutamiseks pidi avaldama näpuga või küünega kerget survet ekraanile (seda vist on raske ette kujutada, kui ebamugav see on, kuni ise ükskord sellist seadet kasutama peab). 
Pildi allikas: android authority


Kolmandaks, üks veidramaid ja totramaid asju IT lahenduste valdkonnas on minuarust Juicero. Kuna vahetevahel jälgin ühe Youtuberi penguinz0 kanalit, siis sain teada, et olemas üks imetabane mahlamasin, mis maksab 700 (hiljem alandati hinda 400-ni) dollarit ning millel on WiFi ühendus (seega kvalifitseerub mingis mõttes IT alla). Ja ilma võrguühenduseta see seade sealjuures ei töötanudki. Selle masina ülesanne polnud teha mahla värsketest puuviljadest - kaugel sellest. Masina jaoks pidi soetama kalleid mahlapakke, millest siis masin pressis klaasi mahla. Kujutage ette, et teil oleks kodus mahla joomiseks masin, mille ainus ülesanne oleks Aura pakimahladest mahl välja pressida, sealjuures masin maksaks ütleme 400 eurot ning pakk mahla mitte paar, vaid näiteks 5-8 eurot (200ml mahla kohta). Nagu ikka selliste _geniaalsete_ leiutistega, see kaua ei kestnud ning Juicero lõpetas tegevuse 2017, olles tegutsenud 4 aastat. Arvatavasti aitas sellele kaasa ka fakt, et käsitsi sai nendest pakkidest samuti mahla välja pigistada... Või see, et ükskõik millisel muul viisil mahla tegemine, kasvõi värsketest puuviljadest, tuleks odavam.

Pildi allikas: TheGuardian


Viited

Netietikett: 90ndad vs praegu

Virginia Shea netiketi põhimõtted, mis pandi kirja 1990ndatel, olid mõeldud internetisuhtluse juhendiks ajal, mil veebi kasutajaskond oli al...