Tehnoloogia eetilisus/ebaeetilisus

Kas IT-tehnoloogia saab olla iseenesest (a priori) eetiline või ebaeetiline?

Küsimus, kas tehnoloogia saab olla oma olemuselt eetiline või ebaeetiline, on vaieldav. Paljude arvates on tehnoloogia olemuselt neutraalne tööriist, mille eetiline kvaliteet sõltub inimese kavatsusest ja kasutuskontekstist. Siiski leidub ka tehnoloogiaid, mille disain ja peamine otstarve viitavad juba eos selgele eetilisele või ebaeetilisele suunale.

Allpool tooks välja kolm kategooriat: neutraalsed, eetilised ja ebaeetilised IT-tehnoloogiad – koos näite ja selgitusega

1. Neutraalne tehnoloogia: 

Krüptograafia

Krüptograafia on klassikaline näide tehnoloogiast, mille olemus on neutraalne, kuid mille mõju sõltub täielikult selle kasutusviisist.

• Positiivne kasutus:

  Krüptograafia tagab andmete turvalisuse, kaitseb isikuandmeid ja võimaldab eraelu puutumatust. Näiteks HTTPS-protokoll ja krüpteeritud andmevahetus on tänapäeva digitaalse ühiskonna alustalad.

• Negatiivne kasutus:

  Krüpteerimist saab kasutada ka ebaseaduslikuks tegevuseks – näiteks varjamaks küberrünnakuid, lapsi puudutavat kuritegelikku sisu või kriminaalset suhtlust.

2. Ebaeetiline tehnoloogia: 

Massilised näotuvastussüsteemid

Mõned tehnoloogiad on disainitud viisil, mis seab ohtu inimõigused, eriti kui neid kasutatakse ilma läbipaistvuse ja juriidilise kontrollita.

Massilised näotuvastussüsteemid, mida kasutatakse näiteks avalikes ruumides inimeste jälgimiseks, võivad õigustada end turvalisuse ja kuritegevuse ennetamise kaudu. Kuid ilma selge reguleerimise ja nõusolekuta muudavad need süsteemid inimesed pidevalt jälgitavateks objektideks, mis rikub privaatsuse põhimõtteid.

Näiteid leidub nii autoritaarsetes riikides nagu Hiina kui ka demokraatlikes riikides, kus tehnoloogiat kasutatakse massiüritustel protestijate tuvastamiseks.

3. Eetiline tehnoloogia: 

Anonüümsust ja privaatsust kaitsvad tööriistad (Tor, Signal)

Mõned tehnoloogiad on loodud selge eesmärgiga kaitsta inimõigusi ja edendada demokraatlikke väärtusi.

• Tor-võrk võimaldab anonüümset internetikasutust, mis on eluliselt tähtis repressiivsetes riikides, kus vaba sõna ja ligipääs infole on piiratud.

• Signal on krüpteeritud sõnumirakendus, mida kasutavad ajakirjanikud, inimõiguste aktivistid ja vilepuhujad (whistleblowers), et tagada turvaline suhtlus ja allikate anonüümsus.

Need tööriistad ei ole eetilised ainult potentsiaalselt, vaid ka disainilt – need on loodud inimeste kaitsmiseks võimalike kuritarvituste eest.

Kokkuvõte

IT-tehnoloogia eetilisus ei sõltu ainult selle tehnilisest olemusest, vaid inimese eesmärkidest ja ühiskondlikust kontekstist. Enamik tehnoloogiaid – nagu krüptograafia – on neutraalsed, kuid leidub ka neid, mis on disainilt suunatud kas vabaduse kaitsmisele või kontrolli kehtestamisele. 

Kuigi tehnoloogia ei ole moraaliga otseselt seotud, võivad selle loojad ja rakendajad anda sellele suuna, mis muudab tehnoloogia olemuslikult eetiliseks või ebaeetiliseks.

Allikad:

1. Surveillance self-defence. EFF. https://ssd.eff.org/

2. Tor. https://www.torproject.org/

3. Massjälgimise plaanid EU-s. https://www.euronews.com/2023/04/14/retrospective-facial-recognition-surveillance-conceals-human-rights-abuses-in-plain-sight

4. Iisraeli jälgimisvõrk Gazas. https://www.theguardian.com/technology/2024/apr/19/idf-facial-recognition-surveillance-palestinians

QR koodid kui turvarisk

QR-koodid: uus oht digimaailmas

QR-koodidest on viimastel aastatel saanud igapäevane nähtus – neid kohtab kohvikutes, bussipeatustes, kontserdil ja isegi arve peal. Need väikesed mustvalged ruudustikud lubavad kiiret ligipääsu menüüdele, makselahendustele või infolehtedele. Kuid just nende nähtamatu ja mugav olemus teebki nad ohtlikuks.

Viimasel ajal on sagenenud juhtumid, kus kurjategijad kasutavad QR-koode ära pahatahtlikul viisil. See ründeviis, mida rahvusvahelises turvamaailmas tuntakse nimega quishing (QR phishing), tähendab seda, et näiliselt usaldusväärne QR-kood viib inimese võltsitud veebilehele. Leht võib meenutada näiteks Microsofti või Google’i sisselogimisvaadet või suunata "autentimiseks" sinna, ent tegelikult varastab see sisestatud andmed või suunab kasutaja pahavaraga nakatatud sisule.

Raskelt tuvastatavaks teeb selle asjaolu, et QR-kood ei näita oma sisu enne, kui see on juba skaneeritud. Inimene ei näe silmaga, kuhu link viib, ja just seetõttu on neid lihtne usaldada. Paljud QR-koodid trükitakse füüsilistele pindadele ja neid on lihtne asendada – näiteks kleepida kohviku ametliku koodi asemele uus, mis viib hoopis pahatahtlikule saidile.

Probleemi ei saa aga lahendada ainult tehnilise tarkusega. Siin tuleb appi Kevin Mitnicki poolt tuntuks saanud turvapõhimõte, mille järgi tõhus kaitse koosneb kolmest osast: tehnoloogia, koolitus ja reeglid. QR-koodide turvalisuse puhul tähendab see näiteks nutikaid skannimisrakendusi, mis kuvavad enne avamist täieliku lingi; inimeste teadlikkuse tõstmist QR-koodidega seotud ohtudest; ning selgete põhimõtete kehtestamist, kust ja kellelt pärinevaid koode usaldada.

Ühiskond vajab sel teemal rohkem haridust. Väga paljud ei mõtle QR-koodide skaneerimisele samamoodi nagu nad mõtleksid näiteks kahtlasele e-kirjale. Tegelikult on tegu täpselt samaväärse ohuga, sest mõlemad võivad viia andmevarguseni või seadme nakatumiseni pahavaraga.

QR-koodid ise ei ole ohtlikud – oht peitub selles, kui nad muutuvad läbipaistmatuks aknaks tundmatule sisule. Et see aken ei avaneks kunagi valesse kohta, vajame paremat infot, paremaid tööriistu ja natuke rohkem skeptilist meelt - ära skänni kõike, mida sa näed.

Skänni seda ja võidad 10 tugrikut.

Allikad:

1. https://www.ibm.com/think/insights/quishing-growing-threat-hiding-plain-sight

2. https://www.zdnet.com/article/quishing-is-the-new-phishing-why-you-need-to-think-before-you-scan-that-qr-code/

IT ja tugitehnoloogiad

IT-tugitehnoloogiad: töövahend või abivahend?

Digitaalses ühiskonnas on ligipääs infotehnoloogiale eluliselt tähtis. Paljudele erivajadustega inimestele pole tugitehnoloogia – nagu ekraanilugejad, silmadega juhitavad hiired või kõnetuvastus – lihtsalt mugavus, vaid ainus viis õppida, töötada ja suhelda. Suur küsimärk aga on, kuidas me sellesse riiklikul tasandil suhtume.

Kas need on lihtsalt IT-seadmed, mida igaüks ise ostab, või pigem sotsiaalsed abivahendid, mille kättesaadavust peaks riik tagama, nagu tagatakse nt proteeside, ratastooli või kuuldeaparaadi puhul?

Eestis jäävad IT-tugilahendused praegu üsnagi halli tsooni. Osa kuulub abivahendite loetellu, osa võib saada Töötukassa kaudu, aga paljud vajaliku tark- või riistvara lahendused ei mahu ühegi toetusskeemi alla – kas liiga uued, keerulised või lihtsalt süsteemis määratlemata. Ise ostmiseks on aga paljud lahendused liiga kallid.

Teistes riikides – näiteks Rootsis, Ühendkuningriigis ja Austraalias – on riiklikud süsteemid paindlikumad ja tunnustavad tugitehnoloogia rolli iseseisvuse ja võrdsuse tagamisel. Seal pakuvad tuge omavalitsused, tervishoiusüsteem või spetsiaalsed fondid, ning toetuse hulka kuuluvad ka koolitused ja hooldus.

Eesti on kahjuks selles osas sabassörkija, kui vaadata nii seda kui ka mitmeid tervisega seotud teemasid, kasvõi ka hiljuti tõstatunud eutanaasia lubatavuse arutelu. Eeldatakse, et inimesed on terved ja elavad kaua, aga keegi ei taha teada nendest, kelle tervis ei ole ideaalne või kelle elu ongi üks lõputu piin. Riiklikul tasandil on seega väga palju reguleerimist vajavaid otsuseid teha.

Eestis oleks vaja:

• selget poliitilist kokkulepet, mis määratleb toetehnoloogiate vastutajad valdkonniti (IT, sotsiaal, haridus - sest tehnoloogiate sihitud kasutus on üsna erinev);

• paindlikku toetussüsteemi või fondi, mille kaudu lahendusi rahastada;

• ajakohast nimekirja tugitehnoloogiatest;

• vajaduspõhist toetusmudelit, mis tagab kättesaadavuse ka kallimatele lahendustele.

Meie digiriik saab olla edukas ainult siis, kui kõik inimesed saavad sellest osa võtta – sõltumata oma erivajadustest.

Allikad:

1. Euroopa Komisjon – Digitaalne ligipääsetavus : https://digital-strategy.ec.europa.eu/en/policies/web-accessibility

2. Rootsi abivahendite süsteem (1177.se) : https://www.1177.se/en/other-languages/other-languages/accessibility-aids/

3. Eesti Sotsiaalkindlustusamet - abivahendid : https://sotsiaalkindlustusamet.ee/abivahendid

Peter Barnes – Capitalism 3.0

Raamaturetsensioon: Peter Barnes – Capitalism 3.0: A Guide to Reclaiming the Commons

Peter Barnes’i Capitalism 3.0 ei ole tüüpiline kriitika kapitalismi vastu. See ei kutsu üles süsteemi kukutama ega asendama sotsialistlike alternatiividega, vaid pigem vaatleb kapitalismi kui tarkvarasüsteemi – versioonide ja uuendustega –, mille praegune variant on lihtsalt liiga bugine. Tema sõnum on: jätkusuutliku tuleviku nimel ei pea me kapitalismi maha jätma, vaid tuleks välja töötada selle kolmas, uuem versioon.

Barnesi hinnangul on kapitalism 1.0 (klassikaline kapitalism) ja 2.0 (korporatiivne kapitalism) toonud küll kaasa enneolematu materiaalse arengu, kuid nad on eiranud midagi väga fundamentaalset – ühishüvesid (commons). Need on ressursid ja süsteemid, mida me kõik jagame, aga mida keegi eraldi pole loonud: loodus, atmosfäär, loodusvarad, vaba teadmine, kultuur, isegi ökosüsteemid. Neid käsitletakse kapitalismis tihti kui “tasuta sisendit”, mida saab piiramatult ära kasutada. Tulemuseks on üleekspluateerimine, ebavõrdsus ja ökoloogilised kriisid.

Barnes pakub välja uuendusliku lahenduse: luua sõltumatud ühishüvede usaldusfondid (trusts), mis haldavad neid varasid ühiskonna nimel pikaajalise kasu eesmärgil. Need fondid ei alluks otseselt ei valitsusele ega turuloogikale – nad oleksid justkui kolmas jõud majanduses. Tema jaoks seisneb tulevik mitte ainult valitsuse ja turgude vahel tasakaalu leidmises, vaid ka commons’i – jagatud varade – taaselustamises ja institutsionaliseerimises.

Üks raamatu häid jooni on selle struktuurne ja tehniline lähenemine. Barnes esitab majanduse uuendamise ideed tarkvarametafooride kaudu: nagu arvutisüsteemi, saab ka kapitalismi täiustada ja ümber kirjutada. Capitalism 3.0 ei ole utoopiline unistus, vaid realistlik, kuigi ambitsioonikas plaan – selline, mis oskab rääkida nii rohelise maailmavaate kui ka majandusteadlaste keelt.

Raamat mõjub eriti kõnekalt praeguses digitaalses ajastus. Kui mõelda andmete, algoritmide ja platvormide peale kui uut tüüpi ühishüvedele, siis muutub Barnesi käsitlus veelgi aktuaalsemaks. Kes haldab meie digitaalset ruumi ja kasu, mida sellest toodetakse? Kui loodusliku ühise vara haldamine on probleem, siis sama dilemma laieneb üha rohkem ka virtuaalmaailma.

Kokkuvõttes pakub Capitalism 3.0 inspireerivat vaadet tulevikule, kus majandus ei tööta mitte ainult era- või riiklike huvide järgi, vaid ka jagatud väärtuste ja varade säilitamise huvides.

Analoogiana, raamat sarnaneb natuke süsteemiadministraatori memole: me ei pea kõike alustama nullist, aga me peame uuendused paigaldama, enne kui süsteem kokku jookseb.

Allikas:

1. https://www.boell.de/sites/default/files/capitalism_3.0_peter_barnes.pdf